New Orleans pt 2

Nii, rohkem kui kaks nädalat tagasi jäime pooleli kohvikus, sõõrikud süües. Vabandan veninud pausi pärast, täna jätkame.

Kohvikust üle tee algab Prantsuse kvartall. See on vana linnaosa, kus asuvad kõik need kuulsad jazzbaarid ja üldse väga mõnus melu.

Hobusevankri taga ongi see kvartall. Pange tähele imelised rõdupiirded

Esimesena tee peale jääb kunstnikute väljapanek-müük

See on paarsada meetrit pikk

Kohe pärast jõuame kiriku ja linnamuusemi juurde

Aga religioon ja ajalugu meid täna ei huvita ja süveneme majade vahele. Majad iseenesest väga ilusad ja enamus pärineb XIX sajandi keskpaigast.

This slideshow requires JavaScript.

Tegin eraldi galerii nende majadega. Arhitektuuri kindlad tunnused on r]dud, kõrged korrused, kitsad aknad. Mulle meenutab Vahemere ja Mehhiko stiilide segu

Linn ja osariik säilitavad prantsuse võimu jälgi

Esimesed tänavamuusikud

See härra ei ole mingi remondimees, vaid esineb oma etteastega

Üks eraldi tänav on Rue Bourbon. Nimetatud pransuse kuningate järgi, viski ei ole asjasse segatud. Siin tänaval on ainult baarid. Õhus on tugev õllelõhn.

Kell oli juba kõvasti üle keskpäeva ja saan lubada endale kõige kangema kokteili.

Retsepti hoitakse saladuses

On jah kange, aga meeletu kogus suhkrut ja jääd pehmendab ära

Linna üks hüüdnimedest on Big Easy ja ongi – tööpaeval baarides klientidest puudust ei ole

Oma rõõmuks nägin palju jalgrattureid

OK, väljas oli palav ja kokteil hakkas mõjuma, tuli otsida järgmine baar. See kord muusikaga ja valida oli keeruline, sest igalt poolt tuli hea jazz.

Lõpuks valisime ühe, kus joogiks pakuti Korova Milk Porter

Ja näksimiseks praetud rohelised tomatid. Maitselt ootasin enamat kui lihtsalt kuuma tomatit

Stseenil mängib bänd ja kuradima hästi mängib!

Nende nimi on Royal street winding boys kui keegi tahab nende loominguga lähemalt tutvuda

Baaris me veetsime paar tundi ja tahaks veel. Läksime aga edasi, sest linn oli veel lõpuni avastamata ja õhtusöök ootas ka.

Aga Prantsuse kvartall sai otsa ja asemele tulid kõrghooned

Vanad majad surutakse sõna otseses mõttes kokku

Ilusa arhitektuuri asemele tulevad koledad plekk-karbid

Õhtusöök oli Mother’s restoranis. Vist on hea restoran, et selline järjekord ukse taga

Ainult 40min ja saime sisse

Ja sees on teine järjekord! Nüüd kassa juurde. Tellid, maksad, lähed lauda oma toitu ootama.

Minu arvates see gumbo supp polnud vaeva väärt

Aga huvitav detail on see, et antud restoran maksab oma töötajatele ausa palka ja tippi ei pea jätma (üldiselt PEAB).

Ja päev sai läbi.

Tagasi auto juurde kõndisime juba pimedas

Melu tänavatel ei jäänud vaiksemaks, vaid elavnes

Rohkem koolivaheajal midagi toredat ei juhtunud. Ees veel 10 kuud õppimist ja kuidas see läheb juba järgmises postituses.