Lõpp-punkt

Ja saabus diplomite kättesaamise aeg.

Kõigest kolm päeva oli kaitsmise ja lõputseremoonia vahel. Kasutasime seda aega selleks, et teha parandused aruannetes vastavalt komisjoni märkustele. Ja siis kohe tagastamine sülearvutid. Veel rangelt kohustuslik oli kosmosekeskuse pääsme tagastamine.

Pilt hüvastijätuks ülikooli maja ees

Siis järgnes ilma ühtki kodutööta õhtu, mis tundus imelik.

Nädalaid enne lõputseremoonia käis elav arutelu mida selga panna. Üheksast tudengist 4 on mereväe ohvitserid ja nendel kõik lihtne. Kahel naisel on omad reeglid. Aga ülejäänud kolm tahtsid alguses tulla pükstes ja särgis sest väljas on ikka +35. Aga meile tehti selgeks, et lips ja pintsak.

Minu lõplik look

Peeti kõned: ülikooli dekaan oma pikas nes võrdles meid astronautidega; Korea Hüdrograafia Administraatsiooni esindaja (nemad maksavad kinni minu ja Adi õpinguid) soovis lihtsalt edu ja palus olla kohusetundlik; NOAA personalijuht rääkis et me ei kujuta täielikult ette mida võime saavutada; viimaseks admiral Smit kirjeldas võimalikud väljakutsed.

Kõneisikud

Siis sai lõpuks tunistused kätte.

See on kõigest Cat A tunnistus, pärisdplom lubati hiljem postiga saata

Kogu kursus

Vaatasime slideshow piltidest, mida ise tegime õppimise joksul ja läksime kooki sööma.

Ilus, aga liiga magus

Huvitav fakt – koos teite pealtvaatajatega kohal oli keegi Michael Jeffries, mingi kohalik legend, kes käis mõõdistamas vist terves maailmas. Sealhulgas Eestis 90-ndate keskel. Meenutas Jaan Lutti ja Raivo Portsmouthi nimed.

Viimaseks müüsime oma auto ja sõitsime selle ülikooli kuuluva perefurgooniga.

Seiklus selleks korraks läbi, esmaspäeval tööle.